Ranniku matkaraja loodus

• Eestis kulgeb ranniku matkarada piki merekallast ~100 km, peamiselt Haapsalu ja Tallinna vahel. Mujal kulgeb rada mööda rannajoont, mis koosneb paljudest maaninadest, poolsaartest, märgaladest, roostikest, luhamaadest, laguunidest ja madalatest lahtedest, nii et ülejäänud ~500 km saab läbida mööda rannikuäärseid radu, teid ja autotee serva.
• Lätis kulgeb matkarada peamiselt mööda liivarandu, kohati kiviseid randu ja lühemates etappides ka mööda mereäärseid niite. Rannikuäärsetes metsades on sissetallatud rajad ja väikesed teed. Mõnedes etappides võib liiv olla nii pehme, et kõndimine on raskendatud.
• Linnades ja asulates kulgeb ranniku matkarada mööda kõnniteid nii Eestis, kui Lätis..
• Rannikumaastik on üldiselt tasane ningranniku matkaraja suurem osa on merepinnale väga lähedal.
• Panku leiab Lätis Strantest kuni Ošvalkini ning Staldzene ümbruseni, nagu ka Vidzeme kivisel rannikul, samas kui kaljumoodustisi saab näha Harjumaal Tallinna lähedal.
• Peamised takistused on suuremate jõgede suudmed – Saka, Irbe, Venta, Lielupe, Daugava, Gauja, Salatsi, Pärnu jt. Ranniku matkarada möödub neist lähimate teede ja sildade kaudu. 
• Väiksemad jõed ja ojad on kuival perioodil jalgsi ületatavad. Paljude väiksemate jõgede suudme lähedale on ehitatud jalakäijate sillad või purded.
• Läänemere rannikule ei ole ohtlikud loodusõnnetused iseloomulikud. Tugevad tormid on haruldased, need tekivad tavaliselt sügisel või talveperioodil.
• Lätis on valdavad läänetuuled. Need on Läänemere rannikul just Lätis oluliselt tugevamad, mistõttu võib teekond Leedu piirist kuni Kolkani mugavam olla selles suunas, tuuleiil tagant lükkamas.
• Ranniku matkarajal ei tule ette mõõna ega tõusu, mis piiraksid liikumist piki merekallast või muudaksid selle ohtlikuks. 
• Mererannik on muutlik ja igal järgneval korral võib see samas kohas olla teistsugune. Tormid uhuvad panku, rand muutub, liiva asemel võivad seal olla veerised või on rand hoopiski kivine, teinekord varjab veeriseid rannale kantud liiv.
• Marsruut on läbitav igal aastaajal. Erinevatel aastaaegadel reisides ilmnevad oma plussid ja miinused: 
  SUVI (juuni – august) on Eestis ja Lätis turismihooaeg, kui rannikul viibib rohkem inimesi kui muudel aastaaegadel, nii et on võimalik, et mereäärne majutus on juba mõnda aega varem reserveeritud ning et tellitud toitu tuleb suuremate linnade lähedal ehk veidi kauem oodata. Suvel võib merevee temperatuur ulatuda temperatuurini kuni +18–20 °C või olla veelgi soojem, nii et tõenäoliselt saab minna ka ujuma. Liivarandadel on meeldiv kõndida paljajalu, ületades sel viisil ka väikeseid ojasid ja jõeniresid, mis merre voolavad. Suvel võib ette tulla ka pikemaid vihma- ja madalama õhutemperatuuriga (ca +13 °C) perioode, nii et soovitatav on eelnevalt ilmateadet kontrollida.
  SÜGISEL (september - november) läbi metsa kõndides, eriti Eestis, kohtab rohkem värve – puulehed on kirjud, leidub seeni, marju ja pähkleid. See on ka lindude rännuaeg. Võib kogeda torme, mille käigus merevaik rannale paisatakse. Sel hooajal võib osa majutus - ja toidukohti olla suletud.
  Marsruut on läbitav ka TALVEL (detsember - märts) , kuid siis tuleb arvestada, et enamik teenuseid ei ole sel ajal kättesaadavad. Kui on püsiv lumi ja pakane, siis on võimalik mitu matkaetappi, näiteks Vidzeme rannikul, läbida suuskadel. Sel ajal saab imetleda ka jäämoodustisi.
  KEVADEL (märts – mai)matkates saab olla tunnistajaks looduse ärkamisele, roheline värv võtab võimust, Kuramaa rannikul lõhnavad sirelid, linnud lendavad lõunamaalt tagasi. Ojades ja jõekestes, mis on suvel hõlpsasti ületatavad, võib veetase kevadel kõrge olla, mistõttu tuleb leida lähim sild. Kevadel on majutus- ja toitlustusteenuste pakkumine endiselt piiratud.