Igaüheõigus

IGAÜHEÕIGUS
2014. aasta augustist kehtib Eestis uus igaüheõiguse regulatsioon, mis sisaldab endas õigust kasutada võõrast maatükki, telkida võõral maal, teha lõket, liikuda jõgedel–järvedel ja nende ümbruses. Õigus kasutada võõrast maatükki ja veekogu on reguleeritud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses. Matkamise seisukohalt on olulised ka tuleohutuse seadus, metsa ja muu taimestikuga kaetud ala tuleohutusnõuded, muinsuskaitseseaduses toodud avalik juurdepääs kinnismälestisele, looduskaitseseaduses reguleeritud liikumine kaitstaval loodusobjektil ja veeseaduses reguleeritud veekogu avalik kasutamine. Samuti tasub tähelepanu pöörata asjaõigusseadusele, sest seal sätestatakse omandisuhted.

ÕIGUS KASUTADA VÕÕRAST MAATÜKKI
Võõral maatükil jalgsi või jalgrattal viibimine on vastavalt seadusele eeldatavalt maaomaniku poolt lubatud. Samuti on eeldatavalt lubatud võõral maatükil lühiajaline (kuni 24 h) telkimine, lõkke tegemine selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas ning loodusandide korjamine.

Eeldatav maaomaniku luba tähendab, et maaomaniku luba on olemas kui
1) maaomanik maaomanike maale tulnuid isiklikult maatükilt ära ajama ei tule või
2) maaomanik detailselt oma soovimatust võõraid oma maatükil kohata väljendanud ei ole.

Juhul, kui maaomanik soovib maatükil viibimist piirata, siis võib ta paigaldada sildid (või/ja tara), kus ta täpsustab, mida täpselt maatükil teha ei tohi. Maaomanik võib piirata maatükile jalgsi või jalgrattaga mineku, aga võib piirata ka näiteks ainult marjade, seente, pähklite, mahalangenud okste ja muude sarnaste loodussaaduste korjamise. Maaomanik võib piirata ka telkimise või lõkke tegemise. Piirangute seadmisel peaks olema aga konkreetne, sest näiteks silt „eramaa“ koos sissesõidukeeluga pole keeluks jalgsi liikujatele. Loomade liikumist piirav aed ei tähenda koheselt keeldu inimeste läbipääsuks. Võõral maatükil viibides tuleb arvestada maatüki omaniku huve, eelkõige tuleb vältida omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist.

Omaniku õuemaal viibimisel omaniku luba ei eeldata, nii et maaomaniku õuemaale sisenemisel tuleb alati maaomaniku luba küsida. Telkimise ja muu püsivama viibimise korral selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas tuleb hoiduda väljapoole elumaja arvestatavat nähtavus- ja kuuldekaugust. Avatud maastikul tuleb hoiduda elumajast vähemalt 150 meetri kaugusele, et maaomanikku võimalikult vähe häirida.
Võõral maatükil asuvaid avalikke teid, erateid ja radu võib igaüks jalgsi, jalgrattal või muul sellesarnasel viisil liikumiseks kasutada. Omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Eratee või raja liigselt koormavaks kasutamiseks loetakse õuemaal asuva eratee või raja kasutamist, kui omanik on soovimatust eratee või raja kasutamiseks väljendanud. Muudel juhtudel võib erateid ja radu jalgsi, jalgrattal või muul sarnasel viisil läbida isegi juhul, kui omanik selle näiteks vastavasisulise sildiga keelanud.

VEEKOGUDE KASUTAMISEST
Veekogu avalik kasutamise all mõeldakse suplemist, veesporti, veel ja jääl liikumist, kalapüüki, veevõttu ja teistel sarnastel viisidel veekogu kasutust. Mootorsõidukiga vees või jääl liikumine ei ole veekogu avalik kasutus. Veekogu avalikku kasutust ei või kaldaomanik takistada, sealhulgas ei või ta sulgeda vooluveekogu veeliikluseks suuremas ulatuses kui üks kolmandik selle laiusest. Avalikul ja avalikult kasutataval veekogul võib tasuta ja püügiõigust vormistamata püüda kala ühe lihtkäsiõngega, järgides kalapüügiseadusega või selle alusel sätestatud piiranguid.

Veekogu, mis ei ole avalikult kasutatav, asub näiteks maaomaniku kinnistu keskel, võib kasutada selle omaniku loal. Luba veekogu avalikuks kasutuseks eeldatakse olevat, kui veekogu ei ole piiratud ega tähistatud nt siltidega viisil, millest ilmneb tahe piirata veekogu kasutamist, või kui tahe piirata veekogu kasutamist ei ilmne muudest asjaoludest näiteks sellest, et veekogu on ümbritsetud aiaga.

Kallasrada on kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks. Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning teistel veekogudel neli meetrit. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal põhikaardile kantud veekogu piirist ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, arvates viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelise maariba.

Kui kallasrada on üle ujutatud, on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest. Kaldaomanik peab igaühel lubama kallasrada kasutada. Omanik peab selleks võimaldama läbipääsu taradest, aedadest ja loomade jaoks püstitatud tõketest ning ka oma õuemaalt, kui see ei ole kaldaomaniku jaoks ülemäära koormav. Kohalik omavalits peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale.

Purre, sild või muu veekogus või selle kohal asuv ehitis ei ole kallasraja osa ning sellist ehitist võib kasutada üksnes omaniku loal. Kasutamise luba eeldatakse olevat, kui omanik ei ole ehitist piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata ehitise kasutamist võõraste poolt, või kui tahe piirata kasutamist ei ilmne muudest asjaoludest, näiteks ehitis on ümbritsetud aiaga. Omanik peab lubama ehitise kasutamist, kui see on vajalik kallasrada mööda liikumiseks. Keskkonnaalasest õigusrikkumises nt kallasraja ebaseaduslikust sulgemisest võib teatada Keskkonnainspektsiooni lühinumbril 1313.

TULEOHUTUS
Kui üldiselt võib eramaal lõket teha selleks ettenähtud kohas või kohas, kus maaomanik lõket teha lubab, siis Päästeamet saab lõkke tegemisele panna ka teatud lisapiirangud. Päästeamet määrab tuleohtliku aja ja piirkonna, kus metsa ja muu taimestikuga ning turbapinnasega alal on keelatud tule tegemine väljapool selleks ettenähtud kohta. Päästeamet määrab suure tuleohuga aja ja piirkonna, kus on metsas keelatud küttekoldevälise tule tegemine, grillseadme kasutamine, suitsetamine või võõras metsas viibimine. Päästeamet annab määramistest teada Ametlikes Teadannetes ja pressiteatena oma kodulehel

KINNISMÄLESTISED
Kinnismälestiseks võivad olla järgmised asjad või asjade kogumid:
1) muinas–, kesk– ja uusaegsed asulakohad, linnused, pelgupaigad, kultusekohad, matusepaigad, muistsed põllud, lohukivid, teed, sillad, sadamakohad ja tööndusega seotud kohad;
2) kunsti– ja kultuuriloolise väärtusega tsiviil–, tööstus–, kaitse– ja sakraalehitised ning nende ansamblid ja kompleksid;
3) teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad ehitised;
4) monumentaalkunsti teosed;
5) ajaloolise väärtusega ehitised, mälestusmärgid, kalmistud, paigad (maa–alad) ja pargid;
6) veealused uppunud vee–, õhu– ja muud sõidukid, nende osad või nende kogumid koos nende all asuva veekogu põhjaga ning lasti või muu sisuga.

Riigi omandis oleval kinnisasjal asuva kinnismälestise juurde on igaühel vaba juurdepääs. Eraomanik, kellele kuuluval maal mälestis asub või kelle maalt tavakohane juurdepääsutee mälestiseni viib, peab tagama igaühe vaba läbipääsu mälestiseni päikesetõusust loojanguni. Mälestiseks olevasse ehitisse või selle õue pääseb omaniku või valdaja lubatud ajal ja korras. Muinsuskaitseamet võib juurdepääsu kinnismälestisele piirata, kui vaba juurdepääsuga ohustatakse mälestist.

LOODUSOBJEKTID
Kaitstavad loodusobjektid on:
1) kaitsealad;
2) hoiualad;
3) kaitsealused liigid ja kivistised;
4) püsielupaigad;
5) kaitstavad looduse üksikobjektid;
6) kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.

Kaitseala sihtkaitse– ja piiranguvööndis või hoiualal olevad või kaitstava looduse üksikobjekti juurde viivad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab maaomanik tagama nimetatud ajal inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile. Õuemaal, kus asub kaitstav looduse üksikobjekt, võivad teised isikud viibida kinnisasja valdaja nõusolekul.


Ülevaate koostas: Tõnu Pihelgas
Allikas: www.matkaliit.ee

Kasutatud seadused:
- Keskkonnaseadustiku üldosa seadus §-d 32 kuni 39
- Veeseadus § 7
- Tuleohutuse seadus § 16
- Muinsuskaitseseadus § 3 lg 2 ja § 26
- Looduskaitseseaduse § 4 ja § 15
- Asjaõigusseadus § 68